Tuesday, July 6, 2010

Miami esimene nädal

Tere. Kuna kirjutatud on palju, siis panen seikluse kaupa.
Nicolas juhatas meid ühte restorani. Seal sai Piret tööd ettekandjana, minu ja Risto abi siin ei vajatud. Õhtul ostsime oma viimase raha eest kasti õlut ja laksime neljakesti randa tähistama. Kuna me ei olnud korralikult söönud ega alkoholi pikalt tarbinud, siis see kast õlut, toimetas hästi. Istusime, naersime ja tundsime taas lootust, et ehk lähevad asjad paremaks. Tagasi hostelisse joudes tegime check-in ja istusime sisehoovi. Seal tutvusime mehega, kes promos klubisi. Kuna meil oli tööd vaja, otsustasime proovida. Töö oli raske, ebahuvitav ja palk oli närune. Rääkida inimestega on hea, aga peale suruda mingit jama, millest ma midagi ei tea, on raske. Aga mingigi raha. Piretile enda töö meeldis ja raha teenis ka. Kuna meil oli rahadega halvad seisud soime A- sotsiaalide poest ostetud toitu. Kolmandal päeval jäi Risto haigeks (arvatavasti toidumürgitus), ning läksin üksi promoma. Jalutasin ringi, kuni nägin ühte meest, suits ees, otsimas tuld. Astusin ligi ja pakkusin ise. Mees oli üllatunud ja pakkus et ma olevat Euroopast. Siinsed inimesed ei pidavat selliseid asju tegema. Ta küsis kust ma pärit, vastasin Eestist. Mees oli vaimustuses, kuna tema oli Leedust. Rääkisin talle meie loo. Loo lõpus võttis ta 100$ ja surus mulle pihku. Baltikumi inimesed hoiavad kokku!!! Minu jaoks oli see uskumatu- kohata Leedukat ja veel sellist kes saab aidata. Tolleks hetkeks olid meil kõik rahad otsas. Tänasin meest ja surusin kätt. Ei tea miks, aga ta haaras kotist veel 100$ ja ütles, et ehk peate nädala vastu. Uhh, väike pisar tuli ka silma  Promomisest ei tulnud tol õhtul midagi välja! Koju joudes särasin õnnest ja rahulolust.
Viiendal päeval kõndisin määda tänavat, kui kuulsin kahte inimest rääkimas heebrea keelt. Keerasin ümber ja kõnetasin neid. Selgus et mehed Iisraelist, kellest üks töötas baaris. Andsin talle oma visiitkaardi ja selgitasin, et kui ta kuuleb midagi, andku teada. Kaks päeva hiljem sain temalt kõne. Aega anti 30 min, et kanda musti riideid ja olla baaris. Riided laenasin kokku hostelist. Ühelt päksid, teiselt jalanõud ja kolmandalt XXL särk (kahju et pilti ei ole :D) Karel tegi baaris koolitust 2 tundi, kui läks baaris ära. Võitlesin küll, et saaks rohkem koolitust, aga .... Nii jäin üksi baari, kus ei osanud kasutada arvuti programmi, ega teadnud poolest alkost midagi.
Kuna töölt oli mitu inimest ära läinud, olin saanud- võimaluse. Tol õhtul alustasin 18.00 Kell 00.00 küsisin, et kaua pean tööd tegema. 5-ni oli vastus. Samal päeval oli keegi manageri sõpradest kihlunud. Niisiis jõid nad baaris. Kell 05.00 panin baari kokku. Küsisin, et millal uuesti tööle tulen. Arvata oli, et kell 08.00 pean tagasi olema. Tööle jõudes, küsisin, et mis kell järgmine vahetus tuleb. Lubati, et 18.00 vahetus. Kahjuks on managerid ... Lõpetasin tööpäeva kell 05.00 hommikul. Seekord aitas teine manager kinni panna. Viimasteks sõnadeks oli: homme kell 8 AM näeme. Küsisin kas kell 8 hommikul, 3 tunni pärast. Jah, kas see on probleem. EI!
Koju jõudes olin nii vihane/väsinud, et tahtsin nutta. Ütlesin Ristole ja Piretile, et homme annan lahkumis avalduse. Rääkisin ja selgitasin teistele hosteli külalistelegi. Kaks meest kutsusid mind eemale. Küsisid kas ma mõtlen tõsiselt alla anda. Nad rääkisid, kuidas nad on olnud kodutud ja rahatud nädalaid. Küsisid kas ma olen nõus elama koos oma kahe sõbraga tänaval. Piret tol hetkel teenis 10-90$ päevas. Sain aru mida nad tahtsid öelda. 3 tunni pärast olin tööl. Managerid lubasid, et kell18.00 tuleb uus vahetus. Kell 16.00 astusid baari uksest sisse kolm tütarlast. Kell 17.00 suudlesime. Peale seda kutsusid nad enda hotelli tuppa, et seal neljakest seksida. Olin küll väsinud, aga mitte surnud ;D Kell 18.00 astusid tüdrukud baarist välja ja jätsid mind tääle. Uut vahetust ei tulnud. Kell 21 küsisin manageri käest kas sellised saavadki mu tööpäevad olema. Nad lubasid et 30 min pärast tuleb vahetus ...Ei tulnud. Kell 22 sain minema. Vahetust ei tulnudki, aga olin juba päris halvas seisus. Managerid lasid minema.
Managere on kaks, mõlemad Iisraelist. Töö meetod on väga erinev. Managerid valetavad nii et silm ka ei pilgu. Palga maksmisega on probleeme. Alguses ei pidanud vajalikuks neile rääkida mida läbi elasime. Nädal hiljem rääksin ühele managerile meie loo. Mees oli üllatunud, samas ka õnnelik, et oli saanud meid aidata. Järgmisel päevalastus teine manager ligi ja küsis meie loo kohta. Rääkisin uuesti loo. Ta oli nii vaimustuses ja ehmunud. Ta pakkus meile süüa osta või hoopis raha anda. Keeldusin viisakalt.

2 comments:

  1. omg! ma hoian teile igati pöialt ja, palun, hoidke meid ikka kursis! loodan, et saate varsti koju!! :) igatsen teid kõiki!! (L)

    ReplyDelete